Õppekeskkonnad ja võrgustikud – luugemine

Three Generations of Distance Education Pedagogy

 Terry Anderson ;Jon Dron

Antud artiklis vaadatakse 3 põlvkonda  distantõppet(või kaugõppet- ei tea milline tõlge on õige). Iga etapp arerenes omamoodi toetades sotsiaal- ja kognetiivseoskustele.  

Kognetiivse-käitumuslik pedagoogika – toetub õpetamise viisile. ( uus käitumine tekkib nagu reaktsioon stiimulitele.) Ja on maininud olulised aspektid:

1 õpilase tähelepanu tõmbamine

2. eesmärkides informeerimine

3. endise jutu meelde tuletamine

4. edasi arendav ja stiimuleeriv matejal

5. tagasiside

Kognitiivne pedagoogika tuli maailma õpilaste motivaatsiooni , psühholoogia, mälu, tähelepanu silmas pidadest. Huvitav see, et neid  distantsõppe mudelid ja teooriad ledsid algust sellel ajal, ku itehnika polnud veel eriti arenengud. Videokonverent oli kõige levinum,aga kallis.

Kognitiivne kohalolek on vahend ja kontekst, mille kaudu õppijad uusi teadmisi ehitavad ja kinnitavad. Distantsõppe  tunnetuspedagoogika mudelid rõhutavad õppesüsteemide kujundusmudeli kasutamise olulisust, milles õpieesmärgid on selgelt määratletud ja sõnastatud ning õppijast ja õpikontekstist eraldatud
Sotsiaalne kohalolek kognitiiv-käitumuslikes mudelites

Mis on distantsõppe kognitiiv-käitumusliku põlvkonna kõige enam määratlenud, on sotsiaalse kohaloleku peaaegu täielik puudumine. Õpimine on individuualne protsess ja see tõi  rohkem vabadust õpilaste ellu.Mõned õpetajad oli täesti  selle mudeli vastu.

Õpetamise protsess- õpetaja kohalolek on minimaalne, ta võib anda juhised ainult teksi abil ja siin kõik sõtlub sellest millest stilli kasutab õpetaja oma tekstis (kas ta pisavalt toetab ja seleltab). Sellepärast seda mudeli hästi palju kriteseeriti ka.

Kaugõppe sotsiokonstruktivistlik pedagoogika

Kaugõppe konstruktivistlik pedagoogika on kaugõppe viinud kitsast tüübist kaugemale teadmiste ülekandmine, mida saab hõlpsasti meediumisse kapseldada sünkroonse ja asünkroonse inimpõhise õppe abil. Nii väidavad Garrison ja teised, et õpilaste, õpilaste ja õpilaste rikkaid suhteid võib pidada kaugõppe “postindustriaalseks ajastuks”. Annand usub siiski, et inimeste suhtlemisele keskendumine piirab ligipääsetavust ja loob kaugõppe kallimaid mudeleid. Iroonilisel kombel hakkasid konstruktivistlikud kaugõppe mudelid jagama paljusid ülikoolihariduse võimalusi ja vastutust koos õpetaja domineerimise potentsiaaliga.

Konektivistlik kaugõppe pedagoogika

Paradoksaalsel kombel kannatab ühendatud ruumis õppimine suhtlemise puudumise all. CB-mudelid pakuvad õppimiseks tugevat raamistikku, mis näitab selgelt teed teadmisteni. Kui see on hästi tehtud, aitab kognitiivne või käitumuslik lähenemine õpilasel valida kindla eesmärgi suunas juhatatud tee. Konstruktivistlikud mudelid rõhutavad jätkuvalt tellinguid, ehkki viisil, mis aitab paremini täita individuaalseid vajadusi ja tingimusi. Selle, mille nad struktuuris kaotavad, korvavad nad dialoogis, kasutades sotsiaalselt konstruktivistlikke lähenemisviise (eriti Vygotski puudutatud sorte), tuginedes suuresti läbirääkimistele ja vahendamisele, et aidata õpilasel liikuda ühest teadmuseseisundist teise. Konektivistlikus ruumis jaotub struktuur ebaühtlaselt ja esineb sageli ning selline välimus viib harva struktuuri juurde, mis on optimaalselt efektiivne õpieesmärkide saavutamiseks.

Konektivistlikud lähenemised on kehtestatud ülespoole tekkivatele võrguühendustele, tuginevad sageli suuresti trikkidele, mida tavaliselt pakuvad karismaatilised ja populaarsed võrgujuhid. Näiteks David Wiley paradigmaatiline lähenemine.

See pole juhus: sellised inimesed hõivavad oma võrkudes tihedalt ühendatud punkte ja võivad kutsuda osalema piisavalt suurt elanikkonda, et tegevus jätkuks ka siis, kui valdav enamus ei suhtle regulaarselt. Sellegipoolest püüdlevad õpilased sageli kontrollituma keskkonna poole (McNess, Mack ja Williams, 2010). Ametliku õppetee suumimisel ja pealekandmisel vajavad konektivistlikud lähenemisviisid võrgu aktiivseks hooldamiseks palju energiat ning õpilased hakkavad vähemalt tundma end olukorra tõttu kaotsi ja segaduses. (Dron & Anderson, 2009; Hall, 2008). See on ainult osaliselt tingitud mitme tehnoloogia õppimise ja küberruumis navigeerimise raskustest, kuigi see aspekt võib olla oluline küsimus (McLoughlin & Lee, 2008).

Konnektistlikust lähenemisviisist tulenev eesmärkide, alguste ja eesmärkide hajutatud olemus ja sisemine ebamäärasus ei sobi sageli kontekstiga, kus õpilased läbivad formaalsemaid ja traditsioonilisemaid kursusi, kasutades konstruktivistlikku ja / või kognitiiv-käitumuslikku mudelit. Pealegi, nagu märgivad Cope ja Hill (2008), ei ole kõigil õpilastel antud piirkonnas piisavalt autonoomiat, et nad saaksid või saaksid sellises keskkonnas vajalikku kontrolli teostada.

Konektivistlikud mudelid on selgemini teadmisteooriad, mistõttu on neid raske õppimisviisideks muuta ja õpetamisviisideks keerulisemaks muuta. Tõepoolest, õpetaja mõiste on konvektivistlikule maailmavaatele peaaegu võõras, välja arvatud ehk eeskuju ja kaassõlm (võib-olla üks tugevamalt kaalutud või ühendatud) võrgus.

Kaugõpe on arenenud paljude tehnoloogiate ja vähemalt kolme põlvkonna pedagoogika abil, nagu on kirjeldatud käesolevas artiklis. Ükski põlvkond pole kõiki vastuseid esitanud ja kumbki on varasemate prototüüpide asemel asendanud oma eelkäijate seatud alust (Iirimaa, 2007). Suures osas on põlvkonnad arenenud koos neid võimaldava tehnoloogiaga: uute võimaluste avanedes on võimalik uurida õppeprotsessi erinevaid aspekte ja saada neist kasu. Iga suhtlusviis peaks rakendama erinevat tüüpi teadmisi, õppimist ja konteksti ning eeldama, et kaugõpetajad ja üliõpilased oleksid pedagoogika ja tehnoloogia parima kombinatsiooni valimiseks kvalifitseeritud ja informeeritud. Ehkki kõigi kolme põlvkonna peategelased jäävad samaks – õpetaja, õpilane ja sisu -, tõuseb nende kolme vaheliste suhete areng konvektivistlikus pedagoogikas märgitud õpilase ja õpilase suhtluse kriitilisest rollist konstruktivismis õpilase-sisulise suhteni, rõhutades pidevat võrgud ja kasutajate loodud sisu.

Kokkuvõtteks artikli autorid arvavad  , et DE-pedagoogika kõigil kolmel praegusel ja tulevasel põlvkonnal on mitmekesises hariduskogemuses oluline koht. Konektivism põhineb konstruktivistliku õppemudeli eeldusel, mis keskendub õppijale, ühendades ja konstrueerides teadmisi kontekstis, mis hõlmab lisaks välistele võrkudele ja rühmadele ka tema enda lugusid ja kirgi. Väikeses mastaabis toetuvad nii konstruktivistlikud kui konnektivistlikud lähenemised peaaegu alati enam-vähem õppematerjali kättesaadavusele, millest enamik (vähemalt üks, mis aitab inimestel õppida) on välja töötatud ja korraldatud CB mudelitel. Veebisaidid, raamatud, õppematerjalid, videod jms, mida õpilane saab õppimiseks kasutada, töötab enam-vähem tõhusalt, sõltuvalt sellest, kui hästi need õpilasel õppida võimaldavad. Isegi kui õppimine põhineb täielikult sotsiaalsel suhtlusel, saavad erinevad asjaosalised teadmisi enam-vähem tõhusalt edastada. On selge, et olenemata sellest, kas õpilane on õpikogukonna või õppevõrgustiku keskmes, saab õppimise efektiivsust oluliselt suurendada, rakendades üksikasjalikul tasandil arusaama sellest, kuidas inimesed saavad tõhusamalt õppida: kognitiivteadlane, biheiviorist, konstruktivist. ja kõigil konnektivistlikel teooriatel on oluline roll

#õppikeskonnad #TLU

“A History of Teaching Machines ” T. Benjamin, Jr. Texas

Antakse ülevaade arvutiõpetuse ajaloosse ehk siis kuidas õpetada arvuti abil . 

Esimesega on toonud Pressi töid ja artikleid ja räägitakse sellest, et  tema tööd jäi kuidagi märkamata võrreldes Skinneri tööga.

Tulemusena oli siis Borringu raamat arvutiõpetuse ajaloost, milles ta võrdles erinevaid masinaid . Ühesõnaga väga pikal artiklis kirjutatakse sellest, et kes siis oli esimesena kasutas õpetava masina . Ja nagu kõik inglismaal, pole oluline kes oli esimene, aga oluline kes tegi patenti.  Kõige esimene patent oli registreeritud 1809 aastal nagu lugemise õpetamise meetod.  

Järgmisena oli Pressey masin esitatud 1824 aastal(küsimus ja 4 vastusevarianti)  .  Aga Pressey masinad ei leidnud ostjad. Samuti tema raamat ja uurimused oli märkamata jäänud enne kui mõned teadlased hakkasid oma uurimistööd teha 1962 aastal Skinner arvas et haridus polnud valmis kasutada Pressey masinad. 

Sõja ajal  filmid kasutati õpetliku eesmärkidega , sellest tekkis hiljem TV õpekanal. Aeg peale Teise maailmasõda muutis suhtumise arvutite kohta ja kooli ilmusid esimesed masinad.  Muidugi oli suured plaanid ja isegi räägiti et õpikud ja raamatud kaovad ära (see meenutab mulle ühte nõukogude aja film, kus ajakirjanik rääkis et tulevikus televiisor asendab kõiki). Oli teadlased kes kirjutas et sellised masinad on ohtlikud. (Kas võivad masinad õpetajad asendada`) õpetajad ka kartsid kaotada oma töö. Psühholoogid jagunesid kahte rühma poolt ja vastu. aga 1960 a. lõpu kiire masinate areng ja müük oli peatunud. 

70-80 aastatel arvutid oli kallid ma mitte eriti “sõbralikud” kasutajate jaoks.aga juba 1980 aastate lõpu kiire tehnika areng muutis seda. Arvuti täiendab õpetaja tööd, aga segavad tehnilised probleemid (puuduvad vajalikud programmid).

Kuna ma varem ei tundnud suurt huvi arvutite ajaloo vastu, siis oli huvitav lugeda ja teada saada kuidas arenes arvuti kasutamine koolis.

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud

õppeleping

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kui rääkida ainult antud õppeaine raames, siis millised õpikeskkonnad on olemas, kuidas ma või siduda neid õpetamisega koolis. Tahaks ka vaadata kas ma ise ka on võimeline mingi õpikeskonna luua.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Sest praegu peas on suur segadus selle teema kohta. Kas gooogle claasruum on õpikeskond või mitte?

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Osalen loengutes, teen kodutööid, loen kirjandust.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Suur tänu kursukaaslastele, kes juab aitasin mulle esimese kodutööga. Kasutan palju google translate, kuna minu inglise keele tase on suht madal. Ostsisin ka venekeelsed materjalid internetis, kuna lihtsalt tunnen väsimust terminitedest ja mõistedest.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Mul on üldine ülevaade õpikeskonnadest, mingi süsteem ja näidet kus ja kuidas seda süsteemi koolis (lastega) kasutada. See võin olla mingi tabel või väike mapp.

# Õpikeskkonnadjavõrgustikud #TLU

Informaatika didaktika

Lugesin järgmist arkitli “Computing at school in the UK ” autorid
Simon Peyton Jones, Microsoft Research
Bill Mitchell, BCS Academy of Computing
Simon Humphreys, Computing At School
kohe siisejuhatuses on kirjas,et aurid arvavad ,et lapsed peavad teadma mitte ainult kuidas kasutada digitalsed tehnoloogiad, vaid ka seda kuidas need töötavad. Ehk siis töötamise pühiptintsiipid. Enne eelmisel kevadel toimunud koolitust ma ei teadnud kuidas täpsemalt töötavad robotid (näiteks seda, et on olemas erinevaid andurid ja n.e ) aga see ei seganud mind kasutada robotit oma õppetöös.

Kui võrd vaja see töötamise põhimõteid teadmine? Autorid arvavad, et informaatika on sama väärt teadus nagu matemaatika või keemia ja seda teadus on vaja õpettada juba esimesest klaasist. Mul just eile oli kogemus esimeses klaasis : uurisime klaviatuuri ja milleses osadest koosneb arvuti ise . Mõned lapsed veel halvasti tunnevad tähti ja nende jaoks on raske midagi kirjutada. Sellega- kas on mõtte alustada kohe esimeses klassis? Sest samal päeval oli mul teise klassiga tund ja nendega oli juba lihtsam midagi kirtutada /trükitada. Nendel on olemas juba mingi kogemus tähtedega ja numbridega . Kas arvutiteadus on distsipliin, mida iga laps peaks õppima, või lihtsalt selline, kus mõned sobiva motivatsiooniga noored peaksid saama mingil etapil spetsialiseeruda?

Kohtusin artiklis väga huvitava mõte, et “Haridus peaks täiustama nii õpilaste enast kui ka nende elu eluoskused. See valmistab noori ette maailmaks, mida pole veel olemas.” Aga kui võrd kool valmistab elu ette? Kas elu on ainult teadmised mis laps saab koolis? Hakkasin mõtlema oma lapsepõlve peale. Mõned elu jaoks olulised teadmised ma sain oma spordi trennis- Sport õpetas mid püstitada eesmärke ja jagada ülesanne etaapideks. Ma ka arvan, et head sotsiaalsed ja emotsioonalsed oskused laps peab saama ikka oma peres, ehk siis kasvatab last ikka pere, aga kool annab teadmised mõne aine kohta(matemaatika, keemia jne).

Sellega mulle väga meeldib Soome kool. Jaanuaris 2020 ma käisin ühte Soome kooli tundi vaatamas. Soome koolis õpetajad räägivad lastevanematele :”Ära tee lapsega kooliasju, parem mine jaluta temaga, või loe koos temaga raamatud. Ülesandeid me teeme koolis” . Meil on ikka teistmoodi. Koolis antakse nii palju kodutöid, et lapsevanemad poolõhtu istuvad kooliõpikutega ja vihikutega.

Autorid arvavad, et informaatika hõimab olulised hea õppeaine põhimõtted. Näiteks arvutusteooria, ning laialdaselt kasutatavad ideed ja kontseptsioonid (nt relatsioonimudelite kasutamine andmete struktuuri hõivamiseks). Siis ka abstraktsioon ja loogiline arutluskäik,ning selge mõtteviis ja tööviis, mis eristab seda teistest teadusharudest. Autorid kirjutavad seda, et informaatika õpimine kohe eesimeset klassis et elame maailmas, kus on palju tehnoloogiad, mis juhivad meie elu ja teadmised nendest on vajalikud iga kodanikule. Igal lapsel oleks elementaarsus arvutiteaduse mõistmine, nii nagu neil on elementaarne arusaam matemaatikast. Nende arvamus. kei sa seda ei tea sind väga lihtne kasutada või peeta tehnoloogia abil.Autori arvates informaatika õpetamine on kooskõlastatud Piage teeoriaga ja põhimõtega.

Infoteaduse õppekava (mõned lõigud)

*Arvutiteadus on põhimõtete ja tavade uurimine, mis toetavad mõistmist ja arvutuste modelleerimine ja nende rakendamine arvutisüsteemide arendamisel.Mõtteviis, mis loob raamistiku, milles arutleda süsteemide ja probleemide kohta. Seda mõtteviisi toetab ja täiendab a teoreetiliste ja praktiliste teadmiste kogum ning võimas tehnika abil probleemide analüüsimiseks, modelleerimiseks ja lahendamiseks.

*Arvutiteadus on sügavalt keskendatud sellest, kuidas arvutid ja arvutisüsteemid töötavad kuidas neid kujundatakse ja programmeeritakse.Arvutuslik mõtlemine mõjutab selliseid valdkondi nagu bioloogia, keemia, keeleteadus, psühholoogia, majandus ja statistika. voot ei tea. mul koolis polnud väga tugeva informaatika tundi, aga see ei seganund mulle õpida hästi ja aru saada bioloogia ja keemia põhimõteid. Neid ained oli minu lemmikuid ja ma sooritasin ka eksamid väga hästi . *Arvutiteadus on praktiline õppeaine, kus leidmine ja leidlikkus julgustatud.Eeldatakse, et õpilased rakendavad õpitud akadeemilisi põhimõtteid mõistmine reaalsetes maailmas. Kujunduse järgi näeb CAS-õppekava välja üsna traditsiooniline CS-õppeprogramm (andmestruktuurid, algoritmid, võrgud, arhitektuur, abstraktsioon ja nii edasi). Kogu mõte on selles, et see on piisavalt praegusest hetkest sõltumata, et see oleks olnud äratuntav kümme aastat tagasi ja peakski kümne aasta pärast ikka veel äratuntavad. Autorite sõnadel informaatika pole ennekõike arvutite kohta,teiseks, arvutiteadus ei ole sama mis programmeerimine. Edasi artikles käib jutt CASi kogukonda kohta: ajalugu ja põhimõted. siis ka kirjutattakse ka sellest kuidas toimus murre infotmaatika õpetamises ja antakse väike ülevaade riikliku õppekava kohta. CAS moodustati 2008. aasta alguses ja neli aastat pärast seda hõlmasid palju-palju koosolekuid. Haridus on sidusrühmadega tihe: aineühendused, õppealajuhatajate ühendused, auhindu andvad asutused, kutseühingud,haridustarnijad, mõttekojad, hariduse sihtasutused ja usaldusfondid jne. Tundub 2013. aasta tõelise käändepunktina. Õhusõda on võidetud: valitsus saab nüüd aru ning toetab arvutiteaduse kui kooliaine tähtsust, mida iga laps peaks õppima vähemalt algtasemel, võimalustega hilisemaks spetsialiseerumiseks.Nüüd algab maasõda: kool kooliti, õppealajuhataja pähe õpetaja, peame juhtumi esitama, visiooni edastama, tuge ja õppematerjale pakkuma ning koolitama õpetajad. See protsess võtab aastaid, mitte kuid.CAS eksisteerib selleks, et teha ainult ühte asja: kehtestada arvutiteadus kui a korralik kooliaine, alates algklassidest. Peame leidma viise, kuidas selgitada, mis on meie distsipliin vanemate, riigiteenistujate ja poliitikute jaoks mõistlikud viisid, mitte ainult tehnilised kogukond. Abiks on erialade selge eristamine oskustest ja tehnoloogiatest. Kokkuvõteks Ühendkuningriigi haridussüsteem arvutite arvutamisel kooli tasemel on pooleli. Lihtne osa on tehtud, kuid maapealne kampaania on alles alanud. Sellest hoolimata on olukord radikaalselt erinev

Mis ma sellest arvan? Olen natuke skeptik.Töötasin lasteaias 6 aasta ja isegi selle lühikise aja jooksul kohtusin erinevate teooriatega kuidas lapsi paremini õpetada. Paar aasta ma ise oli õueõppe fänn. Lugesin plju artikleid kus ol ikirjatatud et õuesõooe kõige paremini arendab last. annab olilusi teadmisi ja oskusi. Samuti töötasin 1 aasta waldoflastaias ja seal on üldse teisugine vaada lapse õpetamisele. Nüüd on viimati räägivad robotidest ja arvutist- ehk siis ainul läbi nende kasutamist me võime anda lastele kõige parimad ülevaade maailmast. Mulle tundub, et ei saa kõiki inimesi mahtuda ühte purki. eht me oleme nii erinevalt juba sündist saadik.Erinevad iseloomud, tajume info erinevalt, erinev mõtlemine. Igas teoorias võiv võtta natuke ja siis vaadata mis rohkem lapsele meeldib.

#Informaatikadidaktika #magistratuur #TLU

Tööasjad

täna mul oli esimesed kaks tundid kooliklassi ette. 7 aastases said aarvutiga kiiremini hakkama kui 8-9 aastased. Tundid läksid nii kiiresti, et mina ise ei saanud aru kas ikka ole kõik hästi. Peale esimest tunni ma näen, et teise klassiga on vaja põhjalikult klaviatuuri uurida, kuna nad ei orinteeru üldse.

Esimese klassis pean arvestama , et 1 laps ei tunne tähti.

informaatika didaktika- esimene loeng (05.09)

 

Esimesed mõtted loengu alguses- ma ei saa aru mitte midagi, millest kõigest jutt. Mille jaoks ma siise astusid siia, kui informaatika ei olnud minu lemmik aine kooli ja ma ei ta mitte midagi arvutist? Kui tuli esimene harjutus- mõistekaardi koostamine, siis peas on tõeline tühjus ja paanika- Õnneks õppejõud andis mõned sõnad vihjeks. 

Kui kuulasin kursukaaslaste jutud ja arutellu, sisi mulle tundus et olen tõeline- tabula rasa- valge leht. Ei tee mitte midagi. Mõned mõisted ja sünad olid võrad. Tunni pärast märkasin et hakkan midagi mõistma ehk see lõngakera hakkab lahti keerima. Eriti meeldis lause, et õpetamine on kahesuunaline protsess, ehk siis õpetaja õpib koos õpilastega ja ta ei pea kõiki teadma. Just seda mõtted ma proovin kogu aeg seletada oma kollegidele koolis, kui nad vastavad et ei oska oma õpetamise digivahendeid kasutama. 

Ja älle see sama mõiste, et miks, mida ja kuidas õpetada. Mitte kunagi ma ei mõelda sellest, et programmerimine võiks olla nagu teine ​​kirjaoskus. Veel kaks aastat tagasi minu jaoks programmerimine tundus sama raskeks nagu raketti ehitamine. 

#informaatikadidaktika #TLU #magistratuur

Kes ma olen

Olen siis ingormatikaõpetaja eriala tudeng ja lisaks valisin endale haridustehnoloogia sunda.

Varem ma töötasin lastaaias õpetajana ja viimase aasta jooksul hakkasin robobotikaga tegeleda ja kuidagi määkramata( enda jaoks) võtsin ka endale meie lastaaia haridustehnoloogi rolli.

Praegu olen alustav haridustehnoloog ühes Tallinna koolis.

Siis, bloogis, hakkan kirjutada oma arvamust erinevate õpeainete ja loetutu raamatute kohta.