Esiteks, siin aines tunnen ennast tõesilena nullina.. Ma ei tea mitte midagi, enamasti tudengitel on juba mingi kogemust programmidega, mida õpejõud nimetab. Teiseks, kasutatakse raskeid mõisteis, milliseid mina- endine lasteaia õpetaja- ei saa aru. Selles loenguss sain selleks RSS ja ATOMi mõisteid. Ja jälle hakkan mõtlema, kas ma saan hakkama…
aga olgu. Rääkisime tunnustusmärkidest. Mitte kunagi mulle ei meeldunud saada kleepse või veel midagi oma õpimisel, sest kohe tekib võrdlusmoment. Aga kuidas teistel?? kas ma sobin siia? Ehk ,siis neid saavad baasvajadused, millest me kogu aeg räägime teise aine raames. Mind tunnustusmärk ei motiveeri üldse, pigem masendav minu jaoks. Temal on, aga mul pole. Aga bonuste süsteem mulle meeldib, kui ta on nahtamatu, või ainult sina seda näid.
Näiteks digikassa Seb pankas. Ma maksab poes ja mõned sendid kukkuvad kassasse iga kaardiostuga, kui sa tahad vaadata kui palju oled korjanud, siis läheb oma pangakonto peale. Neid raha võib kasutada vajadusel. Või ülikooli õppejõud paneb sulle “plussid” kui sa oled aktiivne loengul ja seminaridel, teed õigeajal kodutöid jne . Nad on nähtamatu, ehk sa tead et nad on, aga sa ei tea kuidas teistel. Sa võib jälgida ainult oma õppimist. Ja eksamiks nende plusside põhjal õpetja võin sind kas eksmasist vabastada või panna kõrgema hinnet.
Tihti õpetajad oma töös kasutavad tunnustusemärke. Tavaliselt nad on füüsilised: kleepsud,medalid jne. Aga on olemas ka virtuaalsed tunnistuse märke, millised te võite ise luua ja välja anda lapsele eposti või virtuaalse keskkonda kaudu.Milleks?
1) laps saab tagasiside (õppimine, isikuomadused, käitusime jne)
2) võib olla aitavad lapsele orienteeruda kes ta on: milline õppija, inimene
3) laps võib neid vajadusel näidata (kui kandideerib konkursile või kooli sisse astumisel jne
4) teie mõtted? Milleks neid vaja?Laps võib korjata neid oma arvutisse, panna oma blogi/ sotsiaalmeediasse jne.
Milleks mulle õpikeskkond? mis see on. Kas see on klassiruum, mida kujunada õpetaja arvestades õüilasi vajadus . aga laste toad kodus on ka õpikeskkond? Ja kui võtta õuesõppet siis on park, tänav on ka õpikeskond? Muidugi see tähendab, et arvuti on ka õpikeskkond.
Õpikeskkonna peamine roll samaks: motiveerida õpijat pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist. Oliline, et õpikeskkond võimaldaks luua uusi lõhendusi suhelda ja töötada koos teistte õppijategam jagada informatsiooni, teha koostööid. epp . kuid võrd seda kõiki lubab meie praegune rikklikk õppekava? Jaanuaris ma oli ühes soomes koolis ja nendel 6ja 7 klassis ained on kõvasti lõimitud, see tähendab, et tunniplannis pole eraldi matemaatikat ja geografiaat aga on olemas aine nimega”Teadus” kus õpilased uurivad matematilisi ja füüsilisi seadusi ja samal ajal ei unusta geografiiat. Ja klassi ruumid on täesti eristuvad meie koolli ruumidest.
Õppijate õpiskeskonna tajumine mõjutab õppimise efektiivsust. (Entwistle, 1991)Edasi raamatus räägitakse just e-õpest.
Tüüpilises õpihaldussüsteemis on õppematerjalide ja viidete paigutamise ning järjestamise võimalused, ülesannete ja testide koostamise, edastamise ning hindamise võimalused. Õppejõud saab õppijaga individuaalselt suhelda, ühiseks õppimiseks on enamjaolt kasutusel foorumid
Kirjeldakse ka erinevad keskkonad. Mis on Eestis sündinud.
VIKO
eesmärk on muuta õppematerjalid, õppetööd puudutav info ja ajakava õpilastele veebis kättesaadavaks. Samuti pakub keskkond suhtlemisvõimalusi foorumite näol.
Lisaks tenholoogiale hakkavad mõelda ka sotsiaalse suhtlemise suunas.
Seni peamiselt väikese seltskonna poolt informatsiooni pakkuvale veebile on lisandunud teine oluline funktsioon – iga kasutaja saab veebi ise uue informatsiooniga täiendada (Gillmore, 2004).
Olulisemad suunad on personaalsete kodulehtede asendumine blogidega, mis täidavad isikliku või ka
rühma päeviku rolli; taksonoomiate asendumine folksonoomiatega; informatsiooni avaldamise võimaluste avardumine läbi interaktiivse osalemise ja ühisloome (nt wikides).
Õpijatel on enam võimalusi ise luau õppeprotsessis kasutatavaid materjale ning neid kaaslastega jagada.
Tõusnud on kommunikatsiooni roll õppetegevustes. Oma teadmiste arutamine kaaslastega loob võimalused ka paremaks enesere”ektsiooniks ja personaalseks arenguks. (kui ma mõtlen enda peale, siis ma pole harjunud sirvida netis mida kirjutaavad teised inimesed kuan eelistav elav suhtlemine) Õppijad on õpitegevustes senisest aktiivsemad, neil on suurem vabadus õppida seda, mis neile huvi pakub ja valida
personaalsemad õpiteed. (seda küll, agar aske orienteeruda kui pole inimest kes suunab sind. Näiteks otsisin enda jaoks inglise keele kursused sellel sügisel ja netis on hästi palju neid kes pakkuvad virtuaalsed tunnid+ aga kuidas valida, mis on õge, kuidas aru saada milline õpetamis viis aitab mind)
On olemas suletud( kindlad inimesed ja võrad ei saa vaadata mis toimub sees(ekool)) ja avutud õpikekskonad vabalt kättesaadav sotsiaalne tarkvara(blogid, wikid, vookogud jt).
Õpihaldussüsteemide peamine taotlus on organiseerida õpitegevused ja sisu õppijale arusaadavalt ning lihtsustada õppejõu tööd. Õpihaldussüsteemid püüavad õppimist hallata ja organiseerida, integreerides ja süstematiseerides õppija eest võimalikult suure osa õpikeskkonnast ja õpitegevustest.
Edasi raamatus kirjeldake õhte koli kogemus sotsiaalset tarkvara rakendatud kooli õpiruumi
sidumiseks ja interaktiivsemaks muutmiseks. Muutus raamatukogu hübriidseks õpikeskkonnaks, kus reaalses keskkonnas loetavaid raamatuid saab täiendada kasutajate poolt virtuaalses keskkonnas mitmesuguse lisainfoga – märksõnade, annotatsioonide ja sotsiaalsete soovitustega. Õpilase jaoks on
kasutatud keskkonna puhul tegemist eelkõige vahenditega, mis aitavad reflekteerida õpitut. Õpetaja/raamatukoguhoidja lisab keskkonda uusi saabunud teavikuid ja silmaringi laiendamiseks lisamaterjali.Kirjeldatakse ka keskonnda Kasutajasõbralikkusja õpijate motiverimisest .
Avatud keskkondade eelised:
Materjalid keskkonnas on kättesaadavad kõigile, ka väljaspool õpikonteksti olevatele inimestele
Kuna avatud keskkond koosneb reast erinevatest tarkvaralahendustest,siis mõnega neist tutvudes omandatakse teadmised, oskused ja kogemused kogu keskkonna kasutamiseks.
Info kiirem liikumine ja kättesaadavus; samas ka erinevatest kanalitest tuleva informatsiooni kombineerimine uueks.
Igast arvutist vaadatav/jälgitav, ei eelda isikliku arvuti olemasolu, materjalid kättesaadavad veebist.
Suurem võimalus operatiivseks ja kiireks tagasisideks, kuna võimaldab näidata pooleli olevat tööd ning nõu küsida nii õpetajatelt kui ka õpilastelt.
Võimaldab heita pilgu teiste õpilaste töödele, mis võib pakkuda uutarusaamist ülesandest ning seega tekitada uusi mõtted.
Paindlikkus ja valikuvõimalused töövahendite valikul (lihtne lisada või eemaldada) vastavalt vajadustele, võimalus kohandada keskkond kõige paremini õpiprotsessi toetavaks.
Lisaväärtusena pakub võimaluse õppida infotulvas orienteeruma ja käsitlema erinevaid veebipõhiseid vahendeid.
Avatud keskkondade negatiivsed aspektid:
Ajab õpilasi segadusse, kuna keskkond pakub suurel hulgal uusi vahendeid,mis ei pruugi kõigile tuttavad olla ning kohati pakub ehk liigagi palju võimalusi. Juhul, kui õpikeskkond on üles ehitatud tundmatutest
vahenditest, siison õpiprotsess aeganõudev ja mahukas. Võib tekkida olukord, kus õppijad tegelevalt paljuute vahenditega tutvumisega, mistõttu sisulisele poolele pööratakse liiga vähe tähelepanu. Siinkohal oleks üks lahendus – õppijad ise loovad oma õpikeskkonna vahendi
Personaalne õpikeskkond (ingl. k. Personal Learning Environment)
on termin, mis viitab alternatiivsele lähenemisele e-õppes. Personaalne õpikeskkond ei ole tarkvaralahendus vaid on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes.
Personaalsed õpikeskkonnad
on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajategaÕppimine koolis ja vabaaja tegevused väljaspool kooli ei pruugi enam olla väga selgelt eraldatud.
Erinevate vahenditega personaalne õpikeskkond võimaldab kasutajal alles hoida oma töö sisu ja vajadusel seda valikuliselt jagada.
Oluline on, et õppija ei pea enam kohanduma kooli poolt etteantud süsteemiga, vaid õppija enda loodud süsteem kohandub selle loojaga, mis annab ühelt poolt vabaduse ja teiselt poolt kontrolli kogu õppeprotsessi ja õpikeskkonna üle. Teine oluline aspekt on see, et õpetaja saab personaalsete õpikeskkondade kasutuselevõttu ära kasutada kursuse ühise keskkonna loomisel. Liites personaalsed keskkonnad ja keskse hajutatud kursuse keskkonna, saavutatakse õppimist individuaalselt toetav õpiruum ühisteks tegevusteks.
Personaalsete keskkondade rakendamine võimalikpigem keskkooli tasemel.
Veebipõhistel vookogudel (nt Netvibes, Page”akes) on lisaks peamisele infovoogude tõmbamise ja haldamise funktsioonile veel teisigi lisafunktsioone (kergesti lisatavaid vidinaid), mis võimaldavad õppijal organiseerida ja korraldada oma igapäevaelu. Näiteks saab vookogu lehele paigutada kalendri, märksõnu sotsiaalsest järjehoidjast, kirjutada märkmeid ning koostada tegemist vajavate tegevuste nimekirja. Lisaks on võimalik teha erinevaid otsinguid ning lugeda e-kirju. Seega saab vookogud muuta personaalseteks töö- ja õpikeskkondadeks
Selles artikkelis käsitleb teooria pooldajaid ja vastaseid, mõned usuvad, et teooria aitab vaadata ette ja näha rohkem kui praktika, teised aga usuvad, et teooria võib kehtestada piiranguid ja panan silmad kinni reaalsuse õppetundide ees. Artikli eesmärk on teooriaga tutvuda ja pidada seda rakenduseks veebikoolitusel.
Wilson kirjeldab haridusteooria kolme funktsiooni . Esiteks annab see meile uutest maailmadest nägemust . Teiseks aitab see meile võimalust midagi luua (investeerime oma aega ja piiratud ressursse kõige tõhusamal viisil).
Ja kolmandaks, usub Wilson, et hea teooria võimaldab meil olla aus, hea teooria areneb juba teadaoleval andmetel ning aitab tõlgendada ja planeerida tundmatut. Samuti sunnib see meid vaatama kaugemale oma igapäevastest ettenägematutest olukordadest ja tagama, et meie veebipõhised õppimisalased teadmised ja praktika oleks jõuline, läbimõeldud ja pidevalt arenev.
Artiklis ka annakse üldise hinnangu selle kohta, kuidas inimesed õpivad Bransfordi, Browni ja Cockingi (1999) töö põhjal.
Seejärel hinnatakse Interneti ainulaadseid omadusi või võimalusi üldistatud õpikonteksti parandamiseks, käsitletakse kuut suhtlemisvormi ja nende kriitilist rolli nii õppijate kui ka õpetajate ligimeelitamisel ja toetamisel. Tutvustatakse ka e-õppe mudelit, mis on esimene samm teooria suunas, kus domineerivad kaks e-õppe vormi - koostöös põhinevad ja iseseisvad õppimisviisid -, tutvustades lühidalt mõlema eeliseid ja puudusi.
Kuna täiskasvanute jaoks võivad tekkida veebipõhised probleemid, kirjeldasid Bransford, Brown ja Cocking, et tõhus õppimine koosneb neljast kattuvast õppetüübist: kogukonnale, teadmistele, õppijale ja hindamisele.
Orienteerumine õpilase individuaalsetele vajadustele, õpetaja vajadusi, kogukonna vajadusi jne.
Asi selles, et veebipõhise õppimise korral võib õpetajal olla keeruline õpilastest ettekujutust saada, kuna puudub see väga elav seos, samas kui teised usuvad, et võib tekkida vastupidi liigne suhtlust .
Internetis on aga raske õpilaste tingimusi ja kultuuritausta eelhinnata. Üheks lahenduseks on õpetaja ettevalmistamine enne õpetamist, näiteks õpilaste hindamiseks küsimustike loomine, võimaldades õpilastel muret ja muret väljendada. Õpetaja "proovib" õpilast pidevalt, leides efektiivsust ja kohandades teda seda tüüpi õpetamiseks.
Bransford jt. (1999) väidab, et veebipõhisel õppimisel ei ole teadmistepõhisel õppimisel eeliseid ega puudusi võrreldes ülikoolilinnakus toimuvaga. Pakub veeb aga õppijatele paremaid võimalusi sukelduda teadmisteallikatesse, pakkudes neile peaaegu piiramatuid võimalusi oma teadmiste laiendamiseks ja teadmiste distsipliini leidmiseks, kasutades ära selle väljendust tuhandetes vormingutes ja kontekstides.
teadmistele orienteerumine
Bransford osutab vajadusele tõhusate õpikeskkondade järele, mis peaksid olema orienteeritud hindamisele. Hindamisvajadus annab tagasiside võimaluse õpilastele, õpetajatele jms. Kuid sageli ei too koolides, ülikoolides eksisteeriv hindamine kaasa muutusi paremuse poole ega anna tõuget õppimist parandavate plaanide väljatöötamiseks. Kuna hindamissüsteemi loomine võib mõjutada veebipõhise õpetaja tõhusust, luuakse ja laiendatakse hindamise kriteeriumid:
*veebipõhiste arvutihinnangute kasutamine, laiendades lisaks viktoriinidele ka simulatsiooniharjutusi, virtuaallaboreid ja muid õpilaste aktiivõppe automatiseeritud hindamisi;
• õpilaste koostöös loodud õpikeskkond oma õppe dokumenteerimiseks ja hindamiseks virtuaalsetes rühmades;
• mehhanismid, näiteks automatiseeritud veebipedagoogid, mis toetavad ja julgustavad õpilasi hindama enda ja kaaslaste tööd;
• õpilasagendid, kes juhendavad eakaaslaste tegevust, et õpilased saaksid üksteist mitteametlikult hinnata ja aidata;
• projektipõhiste ja tootepõhiste hinnangute väljatöötamine, mille käigus luuakse artefakte ja nende väärtust kinnitavad kasutajad ametlikus klassiruumis või programmis ning õppijad hajutatakse kogu elu mööda veebi pikka saba (Anderson, 2004);
• keerukate tarkvaratööriistade nagu LSA või närvivõrkude kasutamine masina hindamiseks isegi keeruliste ülesannete, näiteks õpilaste esseed (Lee, 2006);
• mitteametlikud suhtlusvõrgustikud, kuhu üliõpilased saavad postitada ja kajastada teiste kursusel osalejate mõtteid ja mõtiskleda (Farmer, 2005).
kogukonnale orienreerumine
Kogukonnale orienteeritus võimaldab meil integreerida kriitilise sotsiaalse õppekomponent veebipõhise õppe kujundamisel. Siit näeme Võgotski (2000) populaarseid kontseptsioone "sotsiaalse tunnetuse" kohta, kus õpilased saavad koos veebipõhise õppega uusi teadmisi luua.
Pakutakse ametliku hariduse saamiseks kasutage suhtlusvõrgustiku tarkvara nagu Facebook, Flickr, Secondlife. Materjalide kättesaadavus on muutunud ääretult suureks ja vajab pigem filtreerimist. selliste süsteemide tekkimine nagu Blackboard, Moodle võimaldab õpetajatel ja õpilastel kõike kontrollida ja hallata ilma programmeerijate abita. Haridus ei tähenda siiski ainult juurdepääsu sisule.
Interneti suurim ligipääsetavus hariduslikel eesmärkidel on suhtlemise ja interaktiivsete võimaluste sügav ja mitmekülgne suurenemine.
Praegu on palju kergimini kui varem. Kõik vajalik info on netis kätte saadav.
Bates (1991) väidab, et interaktiivsus peaks olema peamine kriteerium meediumide valimisel õpetamiseks.
Internet toetab õpilaste passiivsemaid suhtlusvorme sisuga, kuid pakub ka palju uusi võimalusi, nagu mikrokeskkonda sukeldumine, harjutused virtuaalses laboris ja interaktiivsed arvutipõhised õpijuhised.
Õpilase ja õpetaja suhtlemist toetatakse veebipõhises õppes väga erinevates vormingutes ja vormingutes, mis hõlmavad asünkroonse ja sünkroonse teksti, heli ja videosidet. Kas selline suhtlemine on samaväärne nagu päris suhtlemine?
Õpetaja ja sisuline suhtlus keskendub õpetaja sisuloomele: nii õppeained kui ka õpetamisüksused, kursuste lõpetamine ja sellega seotud õppetegevused. Õpetaja-sisuline suhtlus võimaldab õpetajatel kursuse sisu ja tegevusressursse pidevalt jälgida, luua ja uuendada.
Õpetaja ja õpetaja suhtlus annab võimaluse toetada õpetajaid professionaalse arengu ja toetavate kogukondade kaudu. See suhtlus innustab õpetajaid kasutama ära teadmiste ja avastuste kasvu oma ainevaldkonnas ja õpetajate teadlaskonnas. Mina olen kogenud sellist suhtumist, et õpetajad ei taha eriti jagada oma tesdmisi ja kogemust.
Õppijad saavad otse ja spontaanselt suhelda mis tahes sisuga, mida nad leiavad erinevates formaatides, eriti Internetis; paljud eelistavad siiski, et õpetamine oleks formaalses haridussüsteemis järjepidev, keskendunud ja õpetaja kinnitatud. See suhtlus võib toimuda teadlaskonnas, kasutades mitmesuguseid võrgustatud sünkroonseid ja asünkroonseid interaktsioone (video-, heli-, arvutikonverentsid, vestlused või virtuaalne maailm).
Veebikursuste kujundaja ja õpetaja ülesanne: valida, kohandada ja täiustada tegevusi, mis maksimeerivad Interneti võimalusi.
Teha kindlaks, millised viisid, meetodid, tegevused ja osalejad on kvaliteetsete e-õppe programmide loomisel ja levitamisel kõige kulutõhusamad ja tõhusamad. Mudeli koostamine on sageli esimene samm teooria loomise suunas. Esitatud mudel illustreerib enamikku peamistest muutujatest, mis suhtlevad harivate veebipiltide ja kontekstide loomisel.
Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?
Kui õpisin bakas , sisi hästi palju kokku putusin moodle keskkonnaga :loengud, ülesandeid, testid ja eksamid oli seal. Kasutaja jaoks polnud suht kerulline. Oli selge kus otsida materjale ja kuhu panna kodutöid. Google classroomiga kohtusin esimest korda eelmisel aastal just distantsõpe ajal. Alguses nagu lapsevanem ja hiljem nagu õpetaja. Alguses tundus, et suht keeeruline, aga kui läbisin väike koolitus, siis seda keskkonnda nipid sain aru ja hakkas isegi meeldima. Väga lihtne panna töid ja materjali, ei pea isegi oma arvutist laadima kuna võid teha kohe google drives dokumeentid. Ainuke ,is mulle ei meeldi, kui see on sinu isiklik, siis drive “lagu” ehk mälu pole ppiisavalt suur. Mul oli märtsis 15 GB siis ma oma raha eest ostsin endale 100GB .
Kasutaja vaadest- mõnikord polnud aru saada kuidas esitada töö tagasi. Töö on tehtud, siis sa pead 2 korda tagasi minna ,et leida seda nuppu “esitada”. teiseks, kui tööleht on tehtud Wordid, sisi õpilane, pean laadima enda arvutisse, teha ja siis laadima tagasi. Väisestele lastele see on suht keeruline.
Google classroom meeldib mulle sellega, et pakub ülesande valikuid (paned materjali lugemiseks, või teed küsimustiku jne)
kui vaadata teisi õpikeskonnad, siis mulle kevadel meeldis veel H5P põhjal tehtud keskkond. Ta on suht keeruline tundub alguses, aga kui läbi proovida kõik võimalused, mis see keskkond pakub, siis võib sõltuvus tekkida. Seal sa võid teha väga inretatkisved õppematerjalid, testid, ülesanded, Võib oma matrjali siis panna video või heli, luua mängud. Võib ka oma läbivunud tundidest kokkuvõtte teha
Antud artiklis vaadatakse 3 põlvkonda distantõppet(või kaugõppet- ei tea milline tõlge on õige). Iga etapp arerenes omamoodi toetades sotsiaal- ja kognetiivseoskustele.
Kognetiivse-käitumuslik pedagoogika – toetub õpetamise viisile. ( uus käitumine tekkib nagu reaktsioon stiimulitele.) Ja on maininud olulised aspektid:
1 õpilase tähelepanu tõmbamine
2. eesmärkides informeerimine
3. endise jutu meelde tuletamine
4. edasi arendav ja stiimuleeriv matejal
5. tagasiside
Kognitiivne pedagoogika tuli maailma õpilaste motivaatsiooni , psühholoogia, mälu, tähelepanu silmas pidadest. Huvitav see, et neid distantsõppe mudelid ja teooriad ledsid algust sellel ajal, ku itehnika polnud veel eriti arenengud. Videokonverent oli kõige levinum,aga kallis.
Kognitiivne kohalolek on vahend ja kontekst, mille kaudu õppijad uusi teadmisi ehitavad ja kinnitavad. Distantsõppe tunnetuspedagoogika mudelid rõhutavad õppesüsteemide kujundusmudeli kasutamise olulisust, milles õpieesmärgid on selgelt määratletud ja sõnastatud ning õppijast ja õpikontekstist eraldatud Sotsiaalne kohalolek kognitiiv-käitumuslikes mudelites
Mis on distantsõppe kognitiiv-käitumusliku põlvkonna kõige enam määratlenud, on sotsiaalse kohaloleku peaaegu täielik puudumine. Õpimine on individuualne protsess ja see tõi rohkem vabadust õpilaste ellu.Mõned õpetajad oli täesti selle mudeli vastu.
Õpetamise protsess- õpetaja kohalolek on minimaalne, ta võib anda juhised ainult teksi abil ja siin kõik sõtlub sellest millest stilli kasutab õpetaja oma tekstis (kas ta pisavalt toetab ja seleltab). Sellepärast seda mudeli hästi palju kriteseeriti ka.
Kaugõppe sotsiokonstruktivistlik pedagoogika
Kaugõppe konstruktivistlik pedagoogika on kaugõppe viinud kitsast tüübist kaugemale teadmiste ülekandmine, mida saab hõlpsasti meediumisse kapseldada sünkroonse ja asünkroonse inimpõhise õppe abil. Nii väidavad Garrison ja teised, et õpilaste, õpilaste ja õpilaste rikkaid suhteid võib pidada kaugõppe “postindustriaalseks ajastuks”. Annand usub siiski, et inimeste suhtlemisele keskendumine piirab ligipääsetavust ja loob kaugõppe kallimaid mudeleid. Iroonilisel kombel hakkasid konstruktivistlikud kaugõppe mudelid jagama paljusid ülikoolihariduse võimalusi ja vastutust koos õpetaja domineerimise potentsiaaliga.
Konektivistlik kaugõppe pedagoogika
Paradoksaalsel kombel kannatab ühendatud ruumis õppimine suhtlemise puudumise all. CB-mudelid pakuvad õppimiseks tugevat raamistikku, mis näitab selgelt teed teadmisteni. Kui see on hästi tehtud, aitab kognitiivne või käitumuslik lähenemine õpilasel valida kindla eesmärgi suunas juhatatud tee. Konstruktivistlikud mudelid rõhutavad jätkuvalt tellinguid, ehkki viisil, mis aitab paremini täita individuaalseid vajadusi ja tingimusi. Selle, mille nad struktuuris kaotavad, korvavad nad dialoogis, kasutades sotsiaalselt konstruktivistlikke lähenemisviise (eriti Vygotski puudutatud sorte), tuginedes suuresti läbirääkimistele ja vahendamisele, et aidata õpilasel liikuda ühest teadmuseseisundist teise. Konektivistlikus ruumis jaotub struktuur ebaühtlaselt ja esineb sageli ning selline välimus viib harva struktuuri juurde, mis on optimaalselt efektiivne õpieesmärkide saavutamiseks.
Konektivistlikud lähenemised on kehtestatud ülespoole tekkivatele võrguühendustele, tuginevad sageli suuresti trikkidele, mida tavaliselt pakuvad karismaatilised ja populaarsed võrgujuhid. Näiteks David Wiley paradigmaatiline lähenemine.
See pole juhus: sellised inimesed hõivavad oma võrkudes tihedalt ühendatud punkte ja võivad kutsuda osalema piisavalt suurt elanikkonda, et tegevus jätkuks ka siis, kui valdav enamus ei suhtle regulaarselt. Sellegipoolest püüdlevad õpilased sageli kontrollituma keskkonna poole (McNess, Mack ja Williams, 2010). Ametliku õppetee suumimisel ja pealekandmisel vajavad konektivistlikud lähenemisviisid võrgu aktiivseks hooldamiseks palju energiat ning õpilased hakkavad vähemalt tundma end olukorra tõttu kaotsi ja segaduses. (Dron & Anderson, 2009; Hall, 2008). See on ainult osaliselt tingitud mitme tehnoloogia õppimise ja küberruumis navigeerimise raskustest, kuigi see aspekt võib olla oluline küsimus (McLoughlin & Lee, 2008).
Konnektistlikust lähenemisviisist tulenev eesmärkide, alguste ja eesmärkide hajutatud olemus ja sisemine ebamäärasus ei sobi sageli kontekstiga, kus õpilased läbivad formaalsemaid ja traditsioonilisemaid kursusi, kasutades konstruktivistlikku ja / või kognitiiv-käitumuslikku mudelit. Pealegi, nagu märgivad Cope ja Hill (2008), ei ole kõigil õpilastel antud piirkonnas piisavalt autonoomiat, et nad saaksid või saaksid sellises keskkonnas vajalikku kontrolli teostada.
Konektivistlikud mudelid on selgemini teadmisteooriad, mistõttu on neid raske õppimisviisideks muuta ja õpetamisviisideks keerulisemaks muuta. Tõepoolest, õpetaja mõiste on konvektivistlikule maailmavaatele peaaegu võõras, välja arvatud ehk eeskuju ja kaassõlm (võib-olla üks tugevamalt kaalutud või ühendatud) võrgus.
Kaugõpe on arenenud paljude tehnoloogiate ja vähemalt kolme põlvkonna pedagoogika abil, nagu on kirjeldatud käesolevas artiklis. Ükski põlvkond pole kõiki vastuseid esitanud ja kumbki on varasemate prototüüpide asemel asendanud oma eelkäijate seatud alust (Iirimaa, 2007). Suures osas on põlvkonnad arenenud koos neid võimaldava tehnoloogiaga: uute võimaluste avanedes on võimalik uurida õppeprotsessi erinevaid aspekte ja saada neist kasu. Iga suhtlusviis peaks rakendama erinevat tüüpi teadmisi, õppimist ja konteksti ning eeldama, et kaugõpetajad ja üliõpilased oleksid pedagoogika ja tehnoloogia parima kombinatsiooni valimiseks kvalifitseeritud ja informeeritud. Ehkki kõigi kolme põlvkonna peategelased jäävad samaks – õpetaja, õpilane ja sisu -, tõuseb nende kolme vaheliste suhete areng konvektivistlikus pedagoogikas märgitud õpilase ja õpilase suhtluse kriitilisest rollist konstruktivismis õpilase-sisulise suhteni, rõhutades pidevat võrgud ja kasutajate loodud sisu.
Kokkuvõtteks artikli autorid arvavad , et DE-pedagoogika kõigil kolmel praegusel ja tulevasel põlvkonnal on mitmekesises hariduskogemuses oluline koht. Konektivism põhineb konstruktivistliku õppemudeli eeldusel, mis keskendub õppijale, ühendades ja konstrueerides teadmisi kontekstis, mis hõlmab lisaks välistele võrkudele ja rühmadele ka tema enda lugusid ja kirgi. Väikeses mastaabis toetuvad nii konstruktivistlikud kui konnektivistlikud lähenemised peaaegu alati enam-vähem õppematerjali kättesaadavusele, millest enamik (vähemalt üks, mis aitab inimestel õppida) on välja töötatud ja korraldatud CB mudelitel. Veebisaidid, raamatud, õppematerjalid, videod jms, mida õpilane saab õppimiseks kasutada, töötab enam-vähem tõhusalt, sõltuvalt sellest, kui hästi need õpilasel õppida võimaldavad. Isegi kui õppimine põhineb täielikult sotsiaalsel suhtlusel, saavad erinevad asjaosalised teadmisi enam-vähem tõhusalt edastada. On selge, et olenemata sellest, kas õpilane on õpikogukonna või õppevõrgustiku keskmes, saab õppimise efektiivsust oluliselt suurendada, rakendades üksikasjalikul tasandil arusaama sellest, kuidas inimesed saavad tõhusamalt õppida: kognitiivteadlane, biheiviorist, konstruktivist. ja kõigil konnektivistlikel teooriatel on oluline roll
Antakse ülevaade arvutiõpetuse ajaloosse ehk siis kuidas õpetada arvuti abil .
Esimesega on toonud Pressi töid ja artikleid ja räägitakse sellest, et tema tööd jäi kuidagi märkamata võrreldes Skinneri tööga.
Tulemusena oli siis Borringu raamat arvutiõpetuse ajaloost, milles ta võrdles erinevaid masinaid . Ühesõnaga väga pikal artiklis kirjutatakse sellest, et kes siis oli esimesena kasutas õpetava masina . Ja nagu kõik inglismaal, pole oluline kes oli esimene, aga oluline kes tegi patenti. Kõige esimene patent oli registreeritud 1809 aastal nagu lugemise õpetamise meetod.
Järgmisena oli Pressey masin esitatud 1824 aastal(küsimus ja 4 vastusevarianti) . Aga Pressey masinad ei leidnud ostjad. Samuti tema raamat ja uurimused oli märkamata jäänud enne kui mõned teadlased hakkasid oma uurimistööd teha 1962 aastal Skinner arvas et haridus polnud valmis kasutada Pressey masinad.
Sõja ajal filmid kasutati õpetliku eesmärkidega , sellest tekkis hiljem TV õpekanal. Aeg peale Teise maailmasõda muutis suhtumise arvutite kohta ja kooli ilmusid esimesed masinad. Muidugi oli suured plaanid ja isegi räägiti et õpikud ja raamatud kaovad ära (see meenutab mulle ühte nõukogude aja film, kus ajakirjanik rääkis et tulevikus televiisor asendab kõiki). Oli teadlased kes kirjutas et sellised masinad on ohtlikud. (Kas võivad masinad õpetajad asendada`) õpetajad ka kartsid kaotada oma töö. Psühholoogid jagunesid kahte rühma poolt ja vastu. aga 1960 a. lõpu kiire masinate areng ja müük oli peatunud.
70-80 aastatel arvutid oli kallid ma mitte eriti “sõbralikud” kasutajate jaoks.aga juba 1980 aastate lõpu kiire tehnika areng muutis seda. Arvuti täiendab õpetaja tööd, aga segavad tehnilised probleemid (puuduvad vajalikud programmid).
Kuna ma varem ei tundnud suurt huvi arvutite ajaloo vastu, siis oli huvitav lugeda ja teada saada kuidas arenes arvuti kasutamine koolis.
Kui rääkida ainult antud õppeaine raames, siis millised õpikeskkonnad on olemas, kuidas ma või siduda neid õpetamisega koolis. Tahaks ka vaadata kas ma ise ka on võimeline mingi õpikeskonna luua.
Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?
Sest praegu peas on suur segadus selle teema kohta. Kas gooogle claasruum on õpikeskond või mitte?
Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?
Osalen loengutes, teen kodutööid, loen kirjandust.
Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?
Suur tänu kursukaaslastele, kes juab aitasin mulle esimese kodutööga. Kasutan palju google translate, kuna minu inglise keele tase on suht madal. Ostsisin ka venekeelsed materjalid internetis, kuna lihtsalt tunnen väsimust terminitedest ja mõistedest.
Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?
Mul on üldine ülevaade õpikeskonnadest, mingi süsteem ja näidet kus ja kuidas seda süsteemi koolis (lastega) kasutada. See võin olla mingi tabel või väike mapp.
Lugesin järgmist arkitli “Computing at school in the UK ” autorid Simon Peyton Jones, Microsoft Research Bill Mitchell, BCS Academy of Computing Simon Humphreys, Computing At School kohe siisejuhatuses on kirjas,et aurid arvavad ,et lapsed peavad teadma mitte ainult kuidas kasutada digitalsed tehnoloogiad, vaid ka seda kuidas need töötavad. Ehk siis töötamise pühiptintsiipid. Enne eelmisel kevadel toimunud koolitust ma ei teadnud kuidas täpsemalt töötavad robotid (näiteks seda, et on olemas erinevaid andurid ja n.e ) aga see ei seganud mind kasutada robotit oma õppetöös.
Kui võrd vaja see töötamise põhimõteid teadmine? Autorid arvavad, et informaatika on sama väärt teadus nagu matemaatika või keemia ja seda teadus on vaja õpettada juba esimesest klaasist. Mul just eile oli kogemus esimeses klaasis : uurisime klaviatuuri ja milleses osadest koosneb arvuti ise . Mõned lapsed veel halvasti tunnevad tähti ja nende jaoks on raske midagi kirjutada. Sellega- kas on mõtte alustada kohe esimeses klassis? Sest samal päeval oli mul teise klassiga tund ja nendega oli juba lihtsam midagi kirtutada /trükitada. Nendel on olemas juba mingi kogemus tähtedega ja numbridega . Kas arvutiteadus on distsipliin, mida iga laps peaks õppima, või lihtsalt selline, kus mõned sobiva motivatsiooniga noored peaksid saama mingil etapil spetsialiseeruda?
Kohtusin artiklis väga huvitava mõte, et “Haridus peaks täiustama nii õpilaste enast kui ka nende elu eluoskused. See valmistab noori ette maailmaks, mida pole veel olemas.” Aga kui võrd kool valmistab elu ette? Kas elu on ainult teadmised mis laps saab koolis? Hakkasin mõtlema oma lapsepõlve peale. Mõned elu jaoks olulised teadmised ma sain oma spordi trennis- Sport õpetas mid püstitada eesmärke ja jagada ülesanne etaapideks. Ma ka arvan, et head sotsiaalsed ja emotsioonalsed oskused laps peab saama ikka oma peres, ehk siis kasvatab last ikka pere, aga kool annab teadmised mõne aine kohta(matemaatika, keemia jne).
Sellega mulle väga meeldib Soome kool. Jaanuaris 2020 ma käisin ühte Soome kooli tundi vaatamas. Soome koolis õpetajad räägivad lastevanematele :”Ära tee lapsega kooliasju, parem mine jaluta temaga, või loe koos temaga raamatud. Ülesandeid me teeme koolis” . Meil on ikka teistmoodi. Koolis antakse nii palju kodutöid, et lapsevanemad poolõhtu istuvad kooliõpikutega ja vihikutega.
Autorid arvavad, et informaatika hõimab olulised hea õppeaine põhimõtted. Näiteks arvutusteooria, ning laialdaselt kasutatavad ideed ja kontseptsioonid (nt relatsioonimudelite kasutamine andmete struktuuri hõivamiseks). Siis ka abstraktsioon ja loogiline arutluskäik,ning selge mõtteviis ja tööviis, mis eristab seda teistest teadusharudest. Autorid kirjutavad seda, et informaatika õpimine kohe eesimeset klassis et elame maailmas, kus on palju tehnoloogiad, mis juhivad meie elu ja teadmised nendest on vajalikud iga kodanikule. Igal lapsel oleks elementaarsus arvutiteaduse mõistmine, nii nagu neil on elementaarne arusaam matemaatikast. Nende arvamus. kei sa seda ei tea sind väga lihtne kasutada või peeta tehnoloogia abil.Autori arvates informaatika õpetamine on kooskõlastatud Piage teeoriaga ja põhimõtega.
Infoteaduse õppekava (mõned lõigud)
*Arvutiteadus on põhimõtete ja tavade uurimine, mis toetavad mõistmist ja arvutuste modelleerimine ja nende rakendamine arvutisüsteemide arendamisel.Mõtteviis, mis loob raamistiku, milles arutleda süsteemide ja probleemide kohta. Seda mõtteviisi toetab ja täiendab a teoreetiliste ja praktiliste teadmiste kogum ning võimas tehnika abil probleemide analüüsimiseks, modelleerimiseks ja lahendamiseks.
*Arvutiteadus on sügavalt keskendatud sellest, kuidas arvutid ja arvutisüsteemid töötavad kuidas neid kujundatakse ja programmeeritakse.Arvutuslik mõtlemine mõjutab selliseid valdkondi nagu bioloogia, keemia, keeleteadus, psühholoogia, majandus ja statistika. voot ei tea. mul koolis polnud väga tugeva informaatika tundi, aga see ei seganund mulle õpida hästi ja aru saada bioloogia ja keemia põhimõteid. Neid ained oli minu lemmikuid ja ma sooritasin ka eksamid väga hästi . *Arvutiteadus on praktiline õppeaine, kus leidmine ja leidlikkus julgustatud.Eeldatakse, et õpilased rakendavad õpitud akadeemilisi põhimõtteid mõistmine reaalsetes maailmas. Kujunduse järgi näeb CAS-õppekava välja üsna traditsiooniline CS-õppeprogramm (andmestruktuurid, algoritmid, võrgud, arhitektuur, abstraktsioon ja nii edasi). Kogu mõte on selles, et see on piisavalt praegusest hetkest sõltumata, et see oleks olnud äratuntav kümme aastat tagasi ja peakski kümne aasta pärast ikka veel äratuntavad. Autorite sõnadel informaatika pole ennekõike arvutite kohta,teiseks, arvutiteadus ei ole sama mis programmeerimine. Edasi artikles käib jutt CASi kogukonda kohta: ajalugu ja põhimõted. siis ka kirjutattakse ka sellest kuidas toimus murre infotmaatika õpetamises ja antakse väike ülevaade riikliku õppekava kohta. CAS moodustati 2008. aasta alguses ja neli aastat pärast seda hõlmasid palju-palju koosolekuid. Haridus on sidusrühmadega tihe: aineühendused, õppealajuhatajate ühendused, auhindu andvad asutused, kutseühingud,haridustarnijad, mõttekojad, hariduse sihtasutused ja usaldusfondid jne. Tundub 2013. aasta tõelise käändepunktina. Õhusõda on võidetud: valitsus saab nüüd aru ning toetab arvutiteaduse kui kooliaine tähtsust, mida iga laps peaks õppima vähemalt algtasemel, võimalustega hilisemaks spetsialiseerumiseks.Nüüd algab maasõda: kool kooliti, õppealajuhataja pähe õpetaja, peame juhtumi esitama, visiooni edastama, tuge ja õppematerjale pakkuma ning koolitama õpetajad. See protsess võtab aastaid, mitte kuid.CAS eksisteerib selleks, et teha ainult ühte asja: kehtestada arvutiteadus kui a korralik kooliaine, alates algklassidest. Peame leidma viise, kuidas selgitada, mis on meie distsipliin vanemate, riigiteenistujate ja poliitikute jaoks mõistlikud viisid, mitte ainult tehnilised kogukond. Abiks on erialade selge eristamine oskustest ja tehnoloogiatest. Kokkuvõteks Ühendkuningriigi haridussüsteem arvutite arvutamisel kooli tasemel on pooleli. Lihtne osa on tehtud, kuid maapealne kampaania on alles alanud. Sellest hoolimata on olukord radikaalselt erinev
Mis ma sellest arvan? Olen natuke skeptik.Töötasin lasteaias 6 aasta ja isegi selle lühikise aja jooksul kohtusin erinevate teooriatega kuidas lapsi paremini õpetada. Paar aasta ma ise oli õueõppe fänn. Lugesin plju artikleid kus ol ikirjatatud et õuesõooe kõige paremini arendab last. annab olilusi teadmisi ja oskusi. Samuti töötasin 1 aasta waldoflastaias ja seal on üldse teisugine vaada lapse õpetamisele. Nüüd on viimati räägivad robotidest ja arvutist- ehk siis ainul läbi nende kasutamist me võime anda lastele kõige parimad ülevaade maailmast. Mulle tundub, et ei saa kõiki inimesi mahtuda ühte purki. eht me oleme nii erinevalt juba sündist saadik.Erinevad iseloomud, tajume info erinevalt, erinev mõtlemine. Igas teoorias võiv võtta natuke ja siis vaadata mis rohkem lapsele meeldib.
täna mul oli esimesed kaks tundid kooliklassi ette. 7 aastases said aarvutiga kiiremini hakkama kui 8-9 aastased. Tundid läksid nii kiiresti, et mina ise ei saanud aru kas ikka ole kõik hästi. Peale esimest tunni ma näen, et teise klassiga on vaja põhjalikult klaviatuuri uurida, kuna nad ei orinteeru üldse.
Esimese klassis pean arvestama , et 1 laps ei tunne tähti.
Esimesed mõtted loengu alguses- ma ei saa aru mitte midagi, millest kõigest jutt. Mille jaoks ma siise astusid siia, kui informaatika ei olnud minu lemmik aine kooli ja ma ei ta mitte midagi arvutist? Kui tuli esimene harjutus- mõistekaardi koostamine, siis peas on tõeline tühjus ja paanika- Õnneks õppejõud andis mõned sõnad vihjeks.
Kui kuulasin kursukaaslaste jutud ja arutellu, sisi mulle tundus et olen tõeline- tabula rasa- valge leht. Ei tee mitte midagi. Mõned mõisted ja sünad olid võrad. Tunni pärast märkasin et hakkan midagi mõistma ehk see lõngakera hakkab lahti keerima. Eriti meeldis lause, et õpetamine on kahesuunaline protsess, ehk siis õpetaja õpib koos õpilastega ja ta ei pea kõiki teadma. Just seda mõtted ma proovin kogu aeg seletada oma kollegidele koolis, kui nad vastavad et ei oska oma õpetamise digivahendeid kasutama.
Ja älle see sama mõiste, et miks, mida ja kuidas õpetada. Mitte kunagi ma ei mõelda sellest, et programmerimine võiks olla nagu teine kirjaoskus. Veel kaks aastat tagasi minu jaoks programmerimine tundus sama raskeks nagu raketti ehitamine.
Marina 