Isegi minu, 38-aastase täiskasvanu jaoks on distantsil õppimine väga keeruline. Jälgi, millist õppetundi millist linki vaja on, ära unusta kodust, jälgi tööde lõpptähtaegu. Samuti märkan, et mõnikord on mul häbi tunnis küsida, kui küsimus on, ja siis hammustan küünarnukke, et ei saa millestki aru.
mis mind aitab:
kirjutasin ühele lehele (arvutisse) ained ja loengu lingid või kust neid otsida. Kirjutan sinna ka ülesandeid ja nende sooritamise tähtaegu.
Kuid ennast motiveerida on raske. Ma teen seda, panen endale tunniks või kaheks äratuskella ja teen ühte asja. Ma ei vaata facebooki ega telefoni, ei vaata naljakaid kasse ja nii edasi. Pärast äratuskella helinaid võtan pausi, teen liikumispausi, premeerin ennast sidruniteega, õunaga või apelsiniga. Siis saan veel tunniks töötada.
Muidugi segavad kavasid majapidamistööd (nõud, koristamine, pesemine jne). Pluss küsimused vanemalt, last kes on ka õpib kodus. Ja muidugi ei tohi unustada ka aega, sest kell 13.00 peate koolist noorema lapse peale võtma, temaga veidi jalutama, talle lõunat sööma ja jõudu leidma, et midagi muud teha.

Ja ma saan aru, et olen väsinud. Tahaksin elavat suhtlust ja keskkonna vahetust. Minna majast välja .