Esimesed mõtted loengu alguses- ma ei saa aru mitte midagi, millest kõigest jutt. Mille jaoks ma siise astusid siia, kui informaatika ei olnud minu lemmik aine kooli ja ma ei ta mitte midagi arvutist? Kui tuli esimene harjutus- mõistekaardi koostamine, siis peas on tõeline tühjus ja paanika- Õnneks õppejõud andis mõned sõnad vihjeks.
Kui kuulasin kursukaaslaste jutud ja arutellu, sisi mulle tundus et olen tõeline- tabula rasa- valge leht. Ei tee mitte midagi. Mõned mõisted ja sünad olid võrad. Tunni pärast märkasin et hakkan midagi mõistma ehk see lõngakera hakkab lahti keerima. Eriti meeldis lause, et õpetamine on kahesuunaline protsess, ehk siis õpetaja õpib koos õpilastega ja ta ei pea kõiki teadma. Just seda mõtted ma proovin kogu aeg seletada oma kollegidele koolis, kui nad vastavad et ei oska oma õpetamise digivahendeid kasutama.
Ja älle see sama mõiste, et miks, mida ja kuidas õpetada. Mitte kunagi ma ei mõelda sellest, et programmerimine võiks olla nagu teine kirjaoskus. Veel kaks aastat tagasi minu jaoks programmerimine tundus sama raskeks nagu raketti ehitamine.
#informaatikadidaktika #TLU #magistratuur
Marina 